Bütsantsi Kristus-Pantokraatori kuvand
Author:
Erakogu
Autor:
Erakogu
Milline oli Jeesuse välimus?
Kui ka kõige kirikukaugem inimene astub kogemata Tallinnas sisse Kaarli kirikusse ja vaatab altari kohal olevat kuulsat Köleri freskot, siis võib vähemalt 99-protsendise tõenäosusega öelda, et ta tunneb ära Jeesuse. Hoolimata sellest, et teadaolevalt kasutas kunstnik fresko prototüübina talle tuttavat inimest, on Kristus äratuntav. Pikad pruunid juuksed ja habe, tõsisevõitu nägu, sinine mantel rüü peal – see on mõningate variatsioonidega standardne Jeesuse kujutamise viis, mis ulatub tagasi Bütsantsi Kristus-Pantokraatori kuvandini.
Variatsioonidest kõneldes ei saa me muidugi mööda kunstniku vabadusest Jeesust kontekstuali-seerida. August Kilgase maal „Laske lapsukesed minu juurde tulla“ kujutab blondi Jeesust seismas 20. sajandi esimese poole riietuses kirikuliste seas, taustal anonüümne luterliku maakiriku sein. Selline Jeesus mõjub eestlasele armsa ja omana.
Samamoodi on aga käitunud ka teiste kultuuride kunstnikud ja kui me väljume euroopalikust kultuuriruumist, siis leiame väga huvitavaid ja esmapilgul suisa kummastavaid Kristusi, nagu näiteks peruulase Edilberto Merida ja brasiillase Guido Rocha krutsifiksid, mis kehastavad kannatuse ja valu teemat.
Samalaadselt on huvitav 20. sajandi teise poole tundmatu Aafrika autori krutsifiks, kus aafriklase välimusega Jeesus kannatab oma hukkamist väärikalt. Need erinevad kontekstualiseeringud osutavad ühele olulisele tõsiasjale – Jeesuse kujutamisel kunstis on tähtsam see, mida Jeesus kunstnikule ja vaatajale tähendab, kui see, milline oli tema välimus tegelikult. See on põhimõte, millele allub kogu Jeesuse kujutamine algusest peale kuni tänapäevani välja.
Merido ning Rocha Jeesuse valule keskenduva kunsti erinevus tundmatu aafriklase Jeesuse väärikust vahendavast puunikerdisest ulatub huvitaval kombel otsapidi tagasi piibliteksti endasse. Enamiku inimeste kujutelm Jeesusest on koondpilt evangeeliumitest, harduskirjandusest, lauludest ja kujutavast kunstist. Ent seejuures ei panda paraku tähele, et juba Uues Testamendis esitatakse lugejale tegelikult mitu erinevat Jeesuse kuvandit.
Nii on ajaliselt vanima, Markuse evangeeliumi Jeesus oma elu lõpuhetkedel kannatav Inimese Poeg, kelle on hüljanud kõik, nii jüngrid kui perekond. See on ristil rippuv Jeesus, keda pilgatakse ja mõnitatakse nii hukkajate, pealtvaatajate kui ka kaashukatavate poolt. (NB! Markuses ei ole lugu meelt parandavast röövlist, kellele Jeesus andeks annab.) Äädikat antakse Jeesusele eesmärgiga ta piinu pikendada, sest kohalolijad on valesti aru saanud tema ülima ahastuse karjest „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid!“ Jeesus sureb kisendades ja selle peale lausub väepealik põlglikult: „See inimene oli tõesti jumala poeg…“.
Teised evangelistid peavad oluliseks seda Markuse pilti pehmendada ning lisavad ja muudavad mitmeid detaile. Johannese evangeeliumi Jeesus on viimaks lihaks saanud Sõna, Isa juurest tulnud Poeg, kes kontrollib algusest peale kogu olukorda. Kui teda arreteerima tullakse, siis tuleb salga asemel terve väeosa. See suur sõdurite hulk ehmub esialgu Jeesust nähes nõnda, et nad kukuvad kõik maha. Jüngrid mitte ei põgene hirmunult, vaid neil lastakse minna Jeesuse korralduse peale. Ristil olev Jeesus korraldab oma ema pärandiasjad, siis nõuab äädikat, aga seekord selleks, et kiri täide läheks. Ja kui see on tehtud, jäävad vaid sõnad „See on lõpetatud“ ja Jeesus lahkub elust. Väärikalt, nagu ta siia ka tuli. Ta on ju ikkagi Jumal, Isaga üks.
Kõigi nende erinevuste juures on veel üks põnev asi: ehkki Jeesuse kui isiksuse kuvandid on evangeeliumites reljeefselt välja toodud (igaühes omamoodi), ei ole meil tegelikult ühtegi jälge Jeesuse välimusest. See on seda huvitavam, et antiigis peeti üldiselt inimese välimust ja tema iseloomu kooskõlalisteks ning eriti kuulsate ja autoriteetsete inimeste füsiognoomikaga tegeleti tihti. Nii kirjutab näiteks Josephus oma „Juudi muinsustes“ Moosesest (Ant 2:230): ta oli juba kolmeaastaselt nii ilus, et kõik, kes teda nägid, üllatusid tema näo kaunidusest. Inimesed, kes teda teel kohtasid, jäid seisma ja vaatasid ringi pöörates talle pikalt järele, kui nad teda möödumas nägid. Mingi vihje Jeesuse välimusele võiks ju siinkohal anda evangelist Matteus, kes kujutab Jeesust just uue Moosesena, aga tegelikult on temagi vait.
Ka Uue Testamendi autoreid huvitas eeskätt Jeesuse elu ja tegevuse tähendus, kõik oli allutatud just sellele. Täiendava teemana tuleb siinkohal sisse nende arusaam, et Jeesuses täitusid Pühakirja ennustused. Üks säärane ennustus, mis aitas tema ristisurma mõtestada, leiti Jesaja raamatu 53. peatükist. Septuaginta tõlkes, mida Uue Testamendi autorid kasutasid, on see peatükk küll lühem kui heebrea tekstis, ent kõik oluline on seal öeldud. 53. peatüki salmid 2–3 kõlavad vabas tõlkes nõnda: „Kuulutasime tema ees, et ta oli nagu laps, nagu juur põuases maas, tal ei olnud välimust ega au. Ja me nägime teda ja tal ei olnud välimust ega ilu, vaid tema välimus oli autu ja jättis soovida kõigi inimestega võrreldes. Ta oli kannatuses olev mees ja tundis haige olemist, sest tema nägu on ära pööratud autuses ja lugupidamise puudumises.“ Seda teksti võib muidugi mõista kujundliku kõnena, mida ei tule võtta sõnasõnalt, ent üks on selge: siin räägitakse väga inetust inimesest.
Niisiis on meil kaudsete seoste tasandil võimalik kujutella ilusat Jeesust nagu uut Moosest, kõiges väärikat Jeesust nagu lihakssaanud Jumala Sõna täis kirkust ja au ning armu ja tõde (Jh 1:14), ja ka Jumala Poega, kes on kannatav Inimese Poeg ja pealegi inetu. Ja siis ilmselt veel vahepealseid variante – näiteks seda, et ajalooline Jeesus oli inimesena välimuselt täiesti tavaline ja tema järgijaskonna jaoks osutus ülekaalukalt kõike muud kõrvale jättes oluliseks just tema olemise ja temaga juhtunu usuline, ilmutuslik tähendus.
See viimane oli pretsedenditu ja kontraintuitiivne küllalt. Selle võttis hästi kokku apostel Paulus, kui ta kirjutas: „Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus“ (1Kr 1:23–24). Usk kurjategijana ristilöödud Messiasse oli kõrvalseisjate jaoks väga veider. Huvitaval kombel pärineb just sellelt pinnalt seni teadaolev varajasim Kristuse visuaalne kujutus. Selleks on Roomast Palatinuselt leitud grafiti, mida arvatakse pärinevat umbes aastast 200. Sellel on kujutatud ristilöödud eeslipeaga olendit, kelle kõrval seisab ülestõstetud käega mees, kes peab kõnet, ja all on kiri: Alexamenos (ütleb): Kummarda jumalat! See, et tegu on äratuntavalt Kristusega, põhineb kahel asjaolul: ristilöödu kujutisel ja eesli peal. Roomlaste hulgas levis toona nimelt kuulujutt, et tegelikult olid juudid oma Jeruusalemma templis kummardanud eesli pead. Antiochus Epiphanes olevat leidnud templist, kui ta seda rüüstas, kullast eesli pea. Sellisest kuulujutust kirjutavad mitmed antiikautorid, teiste seas pahaselt ka ajaloolane Josephus, kes selle kui absurdi ümber lükkab (Apioni vastu II.7) Grafiti on niisiis ilmselt pilge Alexamenose nimelise kristlase aadressil.
Kolmanda sajandi keskpaigast leiame me ajaliselt järgmise visuaalse Kristuse motiivi, varajasim neist ilmselt Rooma impeeriumi idaosast Dura Europosest Süürias, kus muuhulgas kaevati välja ka üks kodukirik; ent kuulsamad kujutised on enam-vähem samast ajastust Rooma katakombidest, kuhu kristlased oma surnuid matsid. Selleks motiiviks on Jeesus kui hea karjane. Jeesus on ilus lokkisjuukseline habemetu noormees, kes kannab õlul lammast, käes võib tal olla ka kott või anum lambapiimaga. Motiivi taustaks on Johannese evangeelium 10:1–21, aga see on siiski vaid pool sellest loost. Jeesus ei olnud ainus lammast kandev jumalus, teiseks väga tuntud näiteks oli Hermes Kriophoros (oinakandja). Motiivi sõnum on lihtne: meil on noor Jumal, kes hoolitseb omade eest.
Samas seoses tuleb ilmselt näha habeme ja pikkade juuste kasvatamist Jeesusele. Commodilla katakombist 4. sajandist pärinev habemega Jeesus on hästi võrreldav Otricoli Zeusiga, 2.–3. sajandil tehtud Rooma koopiaga kreeka originaalist. Jeesust kujutati ka tervendaja ja õpetajana, siingi aitavad pikkade juuste ja habeme osas Kreeka tervendusjumal Asklepios ning imetegija ja rändfilosoof Tyana Apollonius, kes oli sa-muti üsna populaarne.
Niisiis kokkuvõtteks: Jeesuse kujutamine nii Piiblis kui kunstis räägib meile üsna palju sellest, mida ta autoritele tähendas, ent üsna vähe sellest, milline ta tegelikult välja nägi. See viimane küsimus jääbki mõistatuseks.
Post Scriptum
Päris pilkases pimeduses me siiski ei ole. Joan E. Taylor on oma värskes uurimuses „Kuidas Jeesus välja nägi?“ (What Did Jesus Look Like? London, New York: Bloomsbury T&T Clark, 2018) seda teemat käsitlenud ja jõudnud samuti järeldusele, et me just väga palju ei tea.
Aga teaduses on lood nii, et ka selle teadmine, kuidas me ei tea, võib olla väga õpetlik. Tema teose põhiosa moodustabki kultuuri- ja kunstiajalooline detektiivitöö, mille käigus Taylor alustab meie tänapäevastest populaarsetest Jeesuse kujutistest ja läheb samm-sammult ajas tagasi, et välja selgitada, kust mingi motiiv pärineb. Näiteks seostab ta meile tuntud euroopaliku Jeesuse algkuju otsides Leonardo maali „Salvator Mundi“ ja keskaegse Lentuluse kirja ning jõuab nende kaudu tagasi hoopis 3. sajandist pärit kalliskivini, millele on graveeritud imperaatorid Caracalla ja Severus. Samal moel Veronika higirätiku legendiga seotud kujutiste jälgi uurides jõuab ta selle legendi erinevate esinemiskujude kaudu ajas tagasi hetkeni 3. sajandil, mil Piiblistki tuntud kuninganna Berenike pühendustekstiga Asklepiose kuju hakati Jeesusega samastama. Jne, jne.
Kõik Jeesusest säilinud kujutised ja tema kirjeldused on ideoloogiliselt ja teoloogiliselt laetud. Uues Testamendis on siiski mõningaid vihjeid, mis lubavad öelda, et tõenäoliselt olid Jeesusel lühikesed juuksed, ta kandis lihtsat tuunikat ja mantlit ning sandaale ja et ta oli kehaliselt sitke.
Siit edasi oleme õpetatud oletuste pinnal. Näiteks võib oletada, et tema välimuses polnudki midagi erilist (kui kõike arvesse võtta, siis on see üsna hea oletus, vihjasin sellele ka ülal). Sel juhul saame me lisada veel arheoloogiliste andmete põhjal mõned „keskmised“ 1. sajandi juutide kohta: pikkus umbes 166 cm, jalanumber umbes 34–36 ja lühike habe. Geneetika ütleb, et toonased juudid olid üsna sarnased tänapäeva Iraagi juutidega: me saame meie mõistes pruuni päevitusega nahavärvi ja pruunid silmad. Ja see ongi enam-vähem kõik. Edasine on juba fantaasia ja usu valdkond.
Ain Riistan on usuteaduskonna uue testamendi lektor.
Osa pildimaterjali pärineb järgmistelt veebilehekülgedelt:
https://www.kaarlikogudus.ee/kirik/koleri-fresko/
Guido Rocha’s “Tortured Christ”
http://diglib.library.vanderbilt.edu/act-imagelink.pl?RC=54382
31. mai 2018